Leidsin maast, peaaegu riiuli alt ühe paberilehe, kuhu peale olin kirjutanud mõne rea luulet või midagi sellist.  Eks töö juures tuli inspiratsioon. Kõik on ilus ja nii, aga kirja on saadud vaid luuletuse algus. Enam ei meenu ka, kuhu ma sellega jõuda tahtsin, kuid soovisin seda ikkagi teiega jagada.

Üle rohtunud heinamaa

jalutades maha jääb aeg

aeg justkui seisak, kuid ta

ikka edasi tiksub ja läeb

päike on kõrgel, kuid taevas on hall

ta varsti läind ja pilkane öö

langeb m...

Kuigi algselt ei olnud mõttes seda siia üles märkida, siis järele mõeldes... luuletuses mainitet pilkane öö tuligi ning läks nii pimedaks, et isegi kirjutada enam ei näinud. Rääkimata siis veel nendesamade ridade lugemisest. Ja seepärast see poolik luuletus ongi nii terviklik.