Punane roos, mille lehed on läind'

ja mille õis on külmast kahjustund'

ta sai sooja, kuid sellest ei piisa

ta närtsib ja sellest kõigil ükskõik

punane roos, mis mööda linna on käind

kui linnas jalutades möödus tunni järel tund

nüüd need tunnid kõik jooksnud on liiva

ning tundub, et saab meiegagi nüüd kõik

see punane roos, mis laual veel seisab

vars sirge, pea püsti ning näib nagu veri

meenutab sind, kes sa kaugele jäänd'

kel pea püsti, kuid aeg-ajalt ka jalge ette langeb pilk

see punane roos, mis laual veel seisab

vars sirge, pea püsti ning näib nagu veri

vaikselt kuivab ning varsti on see läind'

ning kardan, et sinagi kaod nagu hetk.