Tuul painutab meelevaldselt oksi

kasel, mis üksi heinamaa peal

sasib ta kolletund' lehti

ja kisub maa seest ta juuri

ta ei anna alla

ta võitleb, hoiab end kinni

hoiab oma oksi ja kolletund' lehti

mis ükshaaal lahkuvad siiski

tuleb sügis, tema on üksi

pole tuult ega kolletund' lehti

on vaid juured, mis sügaval maas

ja süda, mis teab, et kevad saabub taas.