ei nuta, ei naera

vaid üht ma kardan

istun su vastas

laual õhtusöök kahele

leek kulutab küünlapaela

tilgub lauale vaha

vaatan neid silmi

üle laua, mis siirad

aus on su arm

kuid hirm on mul siiski

neid on tulnud

neid on läinud

sina oled jäänud

oled eriline, oled ainus

seda nii hinges kui vaimus

siiski lähemale ei lase

pigem põgeneks, hoiaks distantsi

ja vahel kaoks sootuks

sest hirm on mul suur

kaotada sind

kardan ikka vaid üht

kardan armastust