Õhk väreleb küünlaleegist.

Armastuslood prantslaste sulest.

See lummav muusika

ja vihmapiisad aknal tumedal.

Üle selja jalutavad külmavärinad,

sest klaverilood nii vapustavalt ilusad.

Kurva pilguga peegeldus aknaklaasil.

Pilk on tume ja hiline on kell.

Aeg minna oma teed

Oma teed koduukse poole.

Kodu poole, kus ei oleks muusikat vaikset,

vaid raadio mängiks lärmavat, karjuvat.

Poleks vihma aknaklaasi peal,

vaid pisar heleda põse peal.

poleks küünalt,

oleks vaid tunded tulistet.

See pole kodu,

see on vangla,

kuhu aastate eest mind pandi

ja tagasi vabadusse saan vaid siin.

Siin, kus õhk väreleb küünlaleegist

ja armastuslaulud on prantslaste sulest

ja vihmapiisad aknal tumedal

ja üle selja jalutavad külmavärinad

ja see üksik kurvameelne tüdruk, kes

mõnikord vastu maldab vaadata akna peegelduselt...